Puuet kui erivajadust võib määratleda mitmeti. Kaks kõige laialdasemalt kasutatavat mõistet lähtuvad meditsiinilisest ja sotsiaalsest mudelist.
Puude mõiste meditsiiniline käsitlus lähtub eelkõige indiviidist ning vaatleb puuet kui personaalset probleemi, mille on põhjustanud haigus, trauma või tervisehäire ning mille puhul sekkumise vormiks on individuaalne ravi. Puudega inimese toimetulek on selles kontekstis suunatud inimese kohanemisele puudega ning käitumise muutmisele.
Puude sotsiaalne käsitlus hõlmab puude defineerimisel ka keskkonna mõistet ning puuet vaadatakse eelkõige kui sotsiaalset probleemi puudega isiku ühiskonda integreerimisel. Puue ei ole niivõrd inimese omadus kui kompleksne tingimuste kogum, mis suures osas on mõjutanud sotsiaalsest keskkonnast. Seega on see hoiaku või ideoloogia küsimus, mis nõuab sotsiaalset muutust (Tamm, 2006).
Puue kui tabu
Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:
Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta
Subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse
Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema (mõnedel andmetel visati kaljult alla), kusjuures seda pidi vanemate nõukogu käsul tegema lapse isa. Sparta puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et lapsed olid linnriigi (mitte vanemate) omand ja sellisena soovis tollane võim tagada üksnes võimekate ja elujõuliste alamate üleskasvamist. (Kikkas, 2009)
Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise"). Kogukond hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest (vt omaaegset terminit "külaloll"), kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (karja hoidma, puid vedama vms). (Kikkas, 2009)
Puue kui tervisehäire
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.
Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.
Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.
Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad" (nii oli tegemist omalaadse tõuaretusega). Mõningane sarnasus darvinismiga ei ole päris juhuslik - nüüdisaegse eugeenika loojaks peetav sir Francis Galton oli Charles Darwini nõbu ning toetus oma eugeenika-alastes kirjutistes tolle töödele. Ajaloo kummalise vingerpussina oli Galton ise väga mitmekülgselt andekas inimene, kes tegeles paljude teadustega - ent sügav veendumus inimvõimete pärilikkuses andis eugeenika näol küllalt küsitava tulemuse ja tegi temast sotsiaaldarvinismi ühe varasema teoreetiku.
Eugeenikud ei läinud enamasti küll välja Sparta mudelini ehk füüsilise hävitamiseni (ehkki natsi-Saksamaa jõudis ka selleni), kuid näiteks puuetega inimeste puhul ei peetud järglaste saamist enamasti mõeldavaks, samuti oli välistatud nende osalemine laiemas ühiskonnaelus. Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini (koos erinevate muude sotsiaaldarvinistlike teooriatega), kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. (Kikkas, 2009)
Puue kui ühiskonna probleem
Ideaalne on ühiskond, kus igale inimesele - olenemata tema puudest või rassist, usust, vaadetest, päritolust, on garanteeritud võrdväärsus ning inimväärus. Paraku iseloomustab puuetega inimeste elu, vähemal või rohkemal määral, nii Eesti Vabariigis kui mujal maailmas, võitlus oma iseseisvuse ja sõltumatuse eest. Katsumused seisavad sageli keskkonna tõrjuva hoiaku, eelarvamuste, mõistmatuse aga ka hoolimatuse ja paljude muude komistuskivide taga. (Tamm, 2006)
Puude sotsiaalne käsitlus on võrreldes meditsiinilise käsitlusega tunduvalt laiem. Selle
käsitlusviisi põhjal on puue midagi enamat kui lihtsalt inimest iseloomustav omadus, see on
puudelise inimese ja ühiskonna suhe. Puude sotsiaalne käsitlus hõlmab puude
defineerimisel ka keskkonna mõiste ning puuet vaadeldakse eelkõige kui sotsiaalset
probleemi puudega inimese ühiskonda integreerimisel ― puue ei ole siin niivõrd inimese
omadus kui kompleksne tingimuste kogum, mis suures osas on mõjutatud sotsiaalsest
keskkonnast.
Seega on see hoiaku või ideoloogia küsimus, mis nõuab sotsiaalset muutust;
poliitilisel tasandil on see sotsiaalpoliitika ja õiguslikul tasandil inimõiguste küsimus.
Kaasates keskkonnafaktorid, vaatleb sotsiaalsel käsitlusel põhinev puude määratlus puudest
tingitud fenomeni tagajärgi, võimaldades seega hinnata ka ühiskonnapoolseid
sekkumisvõimalusi ja -vajadusi puudeliste inimeste integreerimisel nn normaalsesse
igapäevaellu. (Tamvere, 2005)
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust – puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. (Kikkas, 2009) Ühiskonnas osalemine pidi olema võimalik kõigile. Ühiskond pidi olema kättesaadav kõigile. Selline arvamus on Eestis kanda kinnitamas. Uued majad ehitatakse ligipääsetavatena, luuakse madalamaid kõnnitee üleminekuid. Kuigi Eestis on selles valdkonnas veel pikk maa minna.
Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel “Eesti invapoliitika üldkontseptsioon”, mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta “Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest”. Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele – suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet “puue”, “vaegus” ja “invaliidsus” ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:
Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse “sandiks”, ei saa tööd)
(Kikkas, 2009)
Tänapäevase arusaama kohaselt seisneb invaliidsus isiku ja ühiskonna vahelises suhtes. Kui me muudame ühiskonna mõistvamaks ja sallivamaks, siis isegi mitme puudega inimesed ei ole invaliidid. Juhul kui puudega isikul on vastavad abivahendid ja kui keskkond on kohandatud, saavad nad tööd teha. (Kromanov, 1998)
Puue kui eluviis
Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast". Inglise keeles kasutavad sedalaadi omakultuuri väärtustavad kurdid inimesed omanimetusena suurtähelist Deaf'i (analoogiliselt muude rahvusenimetustega American, French, English).
Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi. Teine sarnane "subkultuuri" nimetust taotlev kooslus on "neuroloogilise omapära" käsitluse pooldajad. (Kikkas, 2009)
Allikad:
Kikkas, K. (2009) Loeng: Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade.
Kromanov,I. Puuetega inimeste suurim probleem ei ole mitte liftide puudumine, vaid üldsuse suhtumine . Õhtuleht. 8.märts,1998
Tamvere, A. (2005) Puuetega inimeste õigused demokraatlikus ühiskonnas: inimväärikus kui põhiõiguste mõõdupuu.
